/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2009/02/11/131464t1ha0a5.jpg)
See on näidend armastusest. Teineteiseleidmisest peale seda, kui ollakse 15 aastat koos elanud. Lihtsam on leida teineteist, kui ollakse alles kohtunud, palju keerulisem, kui ollakse kaua koos elanud. Mingi perioodi järel avastatakse: sa elad küll minu kõrval, aga mitte minuga koos. Küsitakse endalt, miks me koos elame, mis meid koos hoiab? Selles loos võetakse ühel õhtul kõik need teemad ette.
Oluline on selline teema nagu armastus. Huvitav on see, et mulle alati meeldib kui laval targad inimesed omavahel räägivad.
Antud juhul pole tegemist paariga, kes süüdistab, õigustab, peseb meie silme all oma musta pesu - siin jäädakse intelligentseteks, argumenteeritakse lõpuni. Mulle meeldib, kui tegelased laval on targemad kui ma ise.
Tegemist pole ju professorite või filosoofidega, aga neid kuulates mõistan, et olen alateadlikult samuti mõelnud, aga nemad formuleerivad selle sõnadeks.
Missugune lavastus ei räägiks!
Tegelikult on teemad erinevad. Kui praegu on teineteiseotsimine, siis "Gupi" rääkis eneseohverdusest. Kokkuvõttes on mõlemad armastusest, abielu on etteantavad olud.
Mulle meeldib teha lavastusi eelkõige inimestevahelistest suhetest, mitte globaalsetest probleemidest või kliima soojenemisest. Võib-olla tuleb hetk, kus hakkan selliseid tükke otsima.
Suhted on ühtpidi lihtne, teistpidi väga keeruline teema. Kõik me teame sellest teemast nii mõndagi, samas ei tea tea me paljutki.
Jah. Ei. Mõnes mõttes on kõik minu lavastused diplomi kaitsmised. Esimese töö puhul ei vaadata nii kriitiliselt ja ise võtad ka ennast kokku, paned sinna kõik, mis on enda sees.
Teise lavastuse puhul pead juba jälgima, et ei kordaks ennast, et teeksid sammu edasi, pead panema sellesse kõik, mis sul on, pluss veel natuke.
Teine lavastus on alati raskem, aga ka huvitavam.
Mulle tundub, et see näidend on keerulisem, rohkem läbi komponeeritud ja seega suurem väljakutse.
Seekord on soovitud trupp. Mul ei olnud kindlasti mõttes valida näidendit Tiina Mälbergi järgi, see on õnnelik juhus. Temaga on väga hea töötada. Kuna tükk räägib inimestest, kes ei ole enam noored ega ole veel vanad, jooksid välja just nimed Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Juba lugedes tundus nii. Sellepärast ongi 100 %.
Eelkõige peaksid nad tulema vaatama kaht suurepärast näitlejat. Kui laval on ainult kaks näitlejat, ei ole lavastajal võimalik pugeda mingite vigurite taha, oma tööd saab õigustada ainult näitlejate huvitava mänguga.
Oleme toonud näitlejad publiku keskele, publik istub kahel pool, nii ei ole tegelastel teineteise ja publiku eest kuhugi peitu pugeda, kõik on nähtaval.
Selle mehe ja naise suhetest rääkiva tüki puhul on mehi ja naisi võrdselt: lavastaja on mees, kunstnik naine, helikujundaja mees, valguskujundaja naine. Üritasime teha nii, et see ei oleks kellegi ühte väravasse mäng.