Mäletame veel üpris hästi viimaseid presidendivalimisi, mil vastasleer soovitas Toomas Hendrik Ilvest toetanud kultuuritegelastel oma liistude juurde jääda. Veelgi varem olid kõlanud süüdistused, et laulva revolutsiooni järel loobusid loomeinimesed ühiskonnas kaasa rääkimast.
Juhtkiri: Koja loomine
1. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd liigub pendel jõudsalt teisele poole: mõttetalgutel arutavad karvased ja sulelised, märsilohistajad ja urbanistlikud esteedid eesti asja, poliitpilav etendus raputab ühiskonda ja vastloodud Eesti kultuuri koda lubab ühe algataja sõnul olla ühtne löögirusikas. Selle kohta küsib kirjanik Berk Vaher 26. veebruari «Postimehes» loogiliselt, kelle pihta virutada kavatsetakse.
Ehkki võimu ja vaimu, boheemlust ja majanduslikku mõtlemist, kodanlust ja loovintelligentsi on ajast aega vastandatud, pole maailm kaugeltki mustvalge. Oleks ebaõiglane arvata, et nimetatud paaridest on üks juba loomu poolest õilsam kui teine.
Tasub vaid meenutada näiteks Stalini Venemaad, kus kuritegeliku korra poolt privilegeeritute hulgas oli palju kunstiinimesi, sest nendes peituvat propagandajõudu hinnati suuremaks kui töölise või kolhoositari oma.
Kindlasti on hea, kui kultuurirahval on loomeliitude kõrval suur ja valdkondi siduv esinduskoda. Lahendamist vajavad paljud praktilised küsimused ning alahinnata ei saa ka ülesannet kujundada ühiskonna vaimsust.
Ent need üllad eesmärgid võivad takerduda mitmesse ohtu. On ju loojanatuurid keskmisest tundlikumad ning see võib raskendada konstruktiivset koostööd. Ehk just seetõttu on jäänud väiksemate ühenduste hääl nõrgaks, võrreldes näiteks elupäästjate või õpetajate ühiste väljaastumistega.
Teiseks kipuvad suure hurraaga ellu kutsutud organisatsioonid jututubadeks hääbuma, kui nad ei saa tugineda väga kindlatele eesmärkidele ja tugevale struktuurile.
Suurimat riski kujutab endast siiski parteipoliitika organisatsiooni imbumine ja ühiskonnas teatud staatuseni jõudnud loomeinimeste mugandumine. Just need võivad peletada ettevõtmisest vaimu, mida sellelt praegu oodata tasub.